Muhu Väina regati ajaloost ja 53 aasta tagustest Eesti oludest |
Äsjalõppenud Muhu väina regatt provotseeris täiendava meilivahetuse
professor Ülo Vooglaiuga. Allpool veidi sellest ja lisaks üht-teist
emotsionaalset juurde regati ajaloole ja tollastele Eesti oludele.
Saare maakonna päevaleht Meie Maa - Autor: Anti Liiv
Kolmapäev, 21. juuli 2010.
Saare maakonna päevaleht Meie Maa - Autor: Anti Liiv
Kolmapäev, 21. juuli 2010.
“Eskaadripurjetamine” pool sajandit tagasi
53 aastat tagasi olid Saaremaa mered keelatud koht pärismaalastele. Igaks ööks rehitses Vene piirivalve mere ääres umbes 10 meetrit maad rehadega üle. Avastamaks võimalikke öiseid imperialistide spioone, kes võinuks, puss hammaste vahel, ööpimeduse katte all roomata merest välja Saaremaale ja üritada siinmail kukutada proletariaadi paradiisi.
Virtsus kontrollisid umbkeelsed, valdavalt Kesk-Aasiast kohale toimetatud automaatidega relvastatud piirivalvurid pärismaalaste saaretsoonist välja- ja sissesõidu õiguse dokumente.
Veel minu põhikooli aegu taoti Kuressaares vahel ööpimeduses meie maja uksele ja käratati: avage uks, passikontroll. Üks automaadiga relvastatud piirivalvur jäi hoovile passima. Kaks relvastatud piirivalvurit tulid tuppa. Üks nõudis eritempliga (minu passis oli vist kuni 1979. aastani venekeelne templijäljend – tsoon nr 3!, mistõttu oli mul tollal ettekujutus, kuidas tundsid juudid end natside getodes) varustatud passide ettenäitamist. Teine (laskevalmis automaat käes!) vaatas taskulambiga voodite alla ning kappidesse. Lootis tabada peitupugenud USA imperialistide spioone. Või vähemalt kohalikke metsavendi.
Veel 1960-ndail aastail olid igaöised kontrollimised inimestel nii veres, et kui minu ema õepoeg M.L. (elab tänini Saaremaal) kroonuteenistusest puhkusele tuli ja õhtupoolikul meid külastas, ärkas minu tukastunud isa üles ning nähes piirivalvuri mundris sihvakat noormeest, tormas pikemalt mõtlemata seinal rippuva autojuhijope taskust oma passi otsima.
Veel 1970-ndatel aastatel, kui sõitsin Kuressaarest varahommikul bussiga Pilgusele tööle, peatas mitmel korral piirivalvurite kolmik isegi lumetuisus või vihmasajus käeviipega bussi. Kõigil bussis viibijail tuli pass ette näidata. Passi ööpäevaringne kaasaskandmine oli noil aastail sundmäärusega kehtestatud kord Saaremaal, “tsoonis nr 3”.
Muhu väina regatil ja Eesti taasiseseisvumisel on seos?
Umbes 53 aastat tagasi istusid Tallinnas Pirita Jahtklubi kohvikus ühel õhtupoolikul koos mõned purjespordi entusiastid. Arutlesid võimalusi purjespordiga tegelemiseks. Ü.V. mäletamist mööda istusid (peale tema) laua taga veel Ernst Kuzmanov, Agu Saarlepp, Heino Kuivjõgi, Elmuth Lepik. Veel paar-kolm meest, kelle nimed möödunud poolsajand on meelest pühkinud.
Noil esimese Vene sputniku kosmosesse tulistamise aastail oli Tallinna laht vee all suletud terastrossist võrguga (!!!), takistamaks tõemeeli imperialismi James Bonde (ja nende kollaseid allveelaevu) salaja sõitmast Tallinna eesmärgiga kukutada Ivan Käbini poolt juhitav EKP võim. Võõrvägede hirm imperialistide mahituste ees oli piiritu.
Veelgi suurem oli hirm, et keegi pärismaalastest võiks põgeneda “uue inimtõu”, nõukogude inimese kasvatusfarmist Läände. Võõrvalitsejate kabuhirm oli üsna vaimuhaigusesse ulatuv. Neile aastaile tagasi mõeldes – lausa naeruväärne.
Küllap elab veel tänini Saaremal 60–90-aastasi inimesi, kes neid jälitamismaaniaid ise kogenud. Või vähemalt kuulnud räägitavat külapoe trepil õllepudeli juures.
Umbes samal ajal ehitas Kuressaare (praeguseks lammutatud) jahtklubi hoones tollane valvur Rommi Väli (hilisematel aastatel vedas õhtuti paakautoga rikutud kaevuveega majadele värsket vett!) endale puidust kalapüügipaati. Piirivalvurite arvates aga kahtlaselt suurt.
Ühel ööl olid nood väesalgaga kohale tulnud ning paadi pooleks saaginud!!! Nägin paadijuppe. Kuid märkasin – avalikku kirumist polnud. Stalini karmid aastad olid alles liiga hästi meeles.
Liblika tiivalöök, millest võis alata NSVL lagunemine
Kalevi Jahtklubi kohvikulaua taga meenutatud ka sõjaeelseid aastaid, mil ilma igasuguse eelneva poliitilise ustavuse kontrollita võis oma jahtlaevaga sõita korraks Tallinnast Helsingi kohvikusse kohvi jooma. Arutati, kuis võiks relvastatud piirivalvurite poolt ülikiivalt valvatavate purjejahtidega avamerel veidikegi pikemalt ringi sõita.
Ülo Vooglaiule tulnud idee kasutada tollast poliitiliselt populaarset patriootilist sõna “eskaadrisõit” ning taotleda selle sõna varjus luba sõita Tallinnast sõbralikku Riia linna ning tagasi. Lauasolijad naersid ja arvasid – sellest ei tule nagunii midagi välja. Ü.V. läks kuraasi täis ja lubas siiski proovida: tema arvates hullemaks ju ei saanud olud nn sula-aastail pärismaalaste ahistamisel enam minna.
Pealegi – tema sünniaasta ei lubanud kahtlustada, et ta oli Oktoobrirevolutsiooni või viimase sõja aegu aktiivselt võidelnud Stalini päikese vastu. Keegi ei aimanud tollal, et selle noormehe otsesel osalusel mureneb 1991. a arvatavalt võitmatu NSVL.
Vajalike teadmiste ja purjesportlike paberitega ette valmistatud Vooglaid koputaski mõne päeva pärast Tallinnas Riikliku Julgeoleku Komitee peakorteri uksele Pagari tänavas, mitte mõne salakorteri või muu urka uksele.
Pärast umbes tunniajalist kahtlustavat vestlust oli ülemus üllataval kombel nõus. Esimene sõjajärgne “eskaadrisõit” (praegune Muhu väina regatt!) saigi sedasi ja sellest alguse. Silduda teistes Eesti sadamates oli tollal siiski veel karmilt keelatud.
Ülo Vooglaid ise tegi selle võistluse kaasa madrusena purjejahil Brigitta, mille kapteniks oli huvitava priinimega mees Arnold Irak. Üheks madruseks tollane NSVL meister O-jolli klassis Asta Spitz (hilisem Eesti Raadio sotsioloog Asta Tamre).
Brigitta võitiski sõidu. Seega langes kaua aastaid tagasi esimese Muhu väina regati võitja võistkonna au ka praegusele emeriitprofessorile Ülo Vooglaiule. Kas selles esimeses sõidus osales veel keegi saarlastest (näiteks kapten Väärt Saare Hail või Heiti Rebane Yel`il), vanahärra enam ei mäleta.
Üldse on aga Vooglaid osalenud (erineva eduga!) enam kui kümnel Muhu väina regatil. Tema osaluse on ära märkinud ka võistluskaaslane, toonane Eesti kirjastuskomitee juht Leonid Parašin oma mälestusteraamatus “Muhu väina regati Väinamere logiraamat”.
Kuressaarest pärit professor
Ülo Vooglaid on Kuressaare poiss, kes 1949. aastal lõpetas siin 7. klassi. Seejärel õppis ta Haapsalu pedagoogilises koolis. Edasi omandas ülikoolihariduse ning ajalehe Edasi juures töötamise ajal alustas uuringuid, mille alusel kaitses hiljem, pärast aspirantuuri, ka kandidaadikraadi.
Oli 1970–1980-ndail aastail väga populaarne oma esinemistega. Läks aga Tartu sotsioloogialaboratooriumi tegevusega nii teravaks, et 1975. aasta paiku pandi Vooglaiu juhitud labor Tartu (tollal Riiklikus) Ülikoolis kinni ja ta ise arvati oma n-ö mitteparteilise tegevuse pärast NLKP-st välja. See põhjustas Eestis üpriski suure pahameele: väljaheitmise pooldajate hulgas olid teadjamatele inimestele teada olevad truud parteilised juhmardid.
1980-ndatel osales Vooglaid aktiivselt Rahvarinde tegevuses, valiti Eestist sellesse kuulsasse Rahvasaadikute Kongressi ja Ülemnõukogusse, kus eestlased võitlesid välja IME (Isemajandava Eesti loomise õiguse) ja hulga muid õigusi, mille tulemusel hakkaski NSVL lagunema. Ja Eesti saavutas taas iseseisvuse. Professori tuntuse iseloomustamiseks võiks öelda: teda tundsid isiklikult näiteks Mihhail Gorbatšov, Boriss Jeltsin, kuulus Vene aatomipommi isa dissident Zahharov jpt.
Loomulikult valiti Vooglaid ka taasiseseisvunud Eesti Vabariigi riigikogu eri koosseisudesse.
Hiljuti oma 75 aasta juubelit tähistanud saarlane on võõraste arvates loobunud aktiivsest poliitikast, kuid endiselt püüab ta Eesti Rooma Klubi juhatuse liikmena analüüsida meie ühiskonna-, kultuuri- ja majanduselu. Seletada rahvale ning ametnikele, kui oluline on Eesti tuleviku jaoks õige hariduspoliitika, mille elementaarsetest mõistetest ja seostest tänini paljud kõrged ametnikud ikka veel ei suuda aru saada.
Tunnen Ülo Vooglaidu juba 1960-ndate aastate lõpust. Ta oli Tartu Ülikoolis minu sotsiaalpsühholoogia-sotsiaalpsühhiaatria individuaalõppeprogrammi üks juhendajatest, selle lõputöö (käsitles skisofreenia sotsiaalseid probleeme Saaremaal) juhendaja, samuti minu Eesti XX sajandi lõpu narkopoliitikat käsitleva magistritöö juhendaja sotsiaaltöö alal (oponent oli professori kauaaegne kolleeg ja vaidluskaaslane professor Marju Lauristin).
53 aastat tagasi olid Saaremaa mered keelatud koht pärismaalastele. Igaks ööks rehitses Vene piirivalve mere ääres umbes 10 meetrit maad rehadega üle. Avastamaks võimalikke öiseid imperialistide spioone, kes võinuks, puss hammaste vahel, ööpimeduse katte all roomata merest välja Saaremaale ja üritada siinmail kukutada proletariaadi paradiisi.
Virtsus kontrollisid umbkeelsed, valdavalt Kesk-Aasiast kohale toimetatud automaatidega relvastatud piirivalvurid pärismaalaste saaretsoonist välja- ja sissesõidu õiguse dokumente.
Veel minu põhikooli aegu taoti Kuressaares vahel ööpimeduses meie maja uksele ja käratati: avage uks, passikontroll. Üks automaadiga relvastatud piirivalvur jäi hoovile passima. Kaks relvastatud piirivalvurit tulid tuppa. Üks nõudis eritempliga (minu passis oli vist kuni 1979. aastani venekeelne templijäljend – tsoon nr 3!, mistõttu oli mul tollal ettekujutus, kuidas tundsid juudid end natside getodes) varustatud passide ettenäitamist. Teine (laskevalmis automaat käes!) vaatas taskulambiga voodite alla ning kappidesse. Lootis tabada peitupugenud USA imperialistide spioone. Või vähemalt kohalikke metsavendi.
Veel 1960-ndail aastail olid igaöised kontrollimised inimestel nii veres, et kui minu ema õepoeg M.L. (elab tänini Saaremaal) kroonuteenistusest puhkusele tuli ja õhtupoolikul meid külastas, ärkas minu tukastunud isa üles ning nähes piirivalvuri mundris sihvakat noormeest, tormas pikemalt mõtlemata seinal rippuva autojuhijope taskust oma passi otsima.
Veel 1970-ndatel aastatel, kui sõitsin Kuressaarest varahommikul bussiga Pilgusele tööle, peatas mitmel korral piirivalvurite kolmik isegi lumetuisus või vihmasajus käeviipega bussi. Kõigil bussis viibijail tuli pass ette näidata. Passi ööpäevaringne kaasaskandmine oli noil aastail sundmäärusega kehtestatud kord Saaremaal, “tsoonis nr 3”.
Muhu väina regatil ja Eesti taasiseseisvumisel on seos?
Umbes 53 aastat tagasi istusid Tallinnas Pirita Jahtklubi kohvikus ühel õhtupoolikul koos mõned purjespordi entusiastid. Arutlesid võimalusi purjespordiga tegelemiseks. Ü.V. mäletamist mööda istusid (peale tema) laua taga veel Ernst Kuzmanov, Agu Saarlepp, Heino Kuivjõgi, Elmuth Lepik. Veel paar-kolm meest, kelle nimed möödunud poolsajand on meelest pühkinud.
Noil esimese Vene sputniku kosmosesse tulistamise aastail oli Tallinna laht vee all suletud terastrossist võrguga (!!!), takistamaks tõemeeli imperialismi James Bonde (ja nende kollaseid allveelaevu) salaja sõitmast Tallinna eesmärgiga kukutada Ivan Käbini poolt juhitav EKP võim. Võõrvägede hirm imperialistide mahituste ees oli piiritu.
Veelgi suurem oli hirm, et keegi pärismaalastest võiks põgeneda “uue inimtõu”, nõukogude inimese kasvatusfarmist Läände. Võõrvalitsejate kabuhirm oli üsna vaimuhaigusesse ulatuv. Neile aastaile tagasi mõeldes – lausa naeruväärne.
Küllap elab veel tänini Saaremal 60–90-aastasi inimesi, kes neid jälitamismaaniaid ise kogenud. Või vähemalt kuulnud räägitavat külapoe trepil õllepudeli juures.
Umbes samal ajal ehitas Kuressaare (praeguseks lammutatud) jahtklubi hoones tollane valvur Rommi Väli (hilisematel aastatel vedas õhtuti paakautoga rikutud kaevuveega majadele värsket vett!) endale puidust kalapüügipaati. Piirivalvurite arvates aga kahtlaselt suurt.
Ühel ööl olid nood väesalgaga kohale tulnud ning paadi pooleks saaginud!!! Nägin paadijuppe. Kuid märkasin – avalikku kirumist polnud. Stalini karmid aastad olid alles liiga hästi meeles.
Liblika tiivalöök, millest võis alata NSVL lagunemine
Kalevi Jahtklubi kohvikulaua taga meenutatud ka sõjaeelseid aastaid, mil ilma igasuguse eelneva poliitilise ustavuse kontrollita võis oma jahtlaevaga sõita korraks Tallinnast Helsingi kohvikusse kohvi jooma. Arutati, kuis võiks relvastatud piirivalvurite poolt ülikiivalt valvatavate purjejahtidega avamerel veidikegi pikemalt ringi sõita.
Ülo Vooglaiule tulnud idee kasutada tollast poliitiliselt populaarset patriootilist sõna “eskaadrisõit” ning taotleda selle sõna varjus luba sõita Tallinnast sõbralikku Riia linna ning tagasi. Lauasolijad naersid ja arvasid – sellest ei tule nagunii midagi välja. Ü.V. läks kuraasi täis ja lubas siiski proovida: tema arvates hullemaks ju ei saanud olud nn sula-aastail pärismaalaste ahistamisel enam minna.
Pealegi – tema sünniaasta ei lubanud kahtlustada, et ta oli Oktoobrirevolutsiooni või viimase sõja aegu aktiivselt võidelnud Stalini päikese vastu. Keegi ei aimanud tollal, et selle noormehe otsesel osalusel mureneb 1991. a arvatavalt võitmatu NSVL.
Vajalike teadmiste ja purjesportlike paberitega ette valmistatud Vooglaid koputaski mõne päeva pärast Tallinnas Riikliku Julgeoleku Komitee peakorteri uksele Pagari tänavas, mitte mõne salakorteri või muu urka uksele.
Pärast umbes tunniajalist kahtlustavat vestlust oli ülemus üllataval kombel nõus. Esimene sõjajärgne “eskaadrisõit” (praegune Muhu väina regatt!) saigi sedasi ja sellest alguse. Silduda teistes Eesti sadamates oli tollal siiski veel karmilt keelatud.
Ülo Vooglaid ise tegi selle võistluse kaasa madrusena purjejahil Brigitta, mille kapteniks oli huvitava priinimega mees Arnold Irak. Üheks madruseks tollane NSVL meister O-jolli klassis Asta Spitz (hilisem Eesti Raadio sotsioloog Asta Tamre).
Brigitta võitiski sõidu. Seega langes kaua aastaid tagasi esimese Muhu väina regati võitja võistkonna au ka praegusele emeriitprofessorile Ülo Vooglaiule. Kas selles esimeses sõidus osales veel keegi saarlastest (näiteks kapten Väärt Saare Hail või Heiti Rebane Yel`il), vanahärra enam ei mäleta.
Üldse on aga Vooglaid osalenud (erineva eduga!) enam kui kümnel Muhu väina regatil. Tema osaluse on ära märkinud ka võistluskaaslane, toonane Eesti kirjastuskomitee juht Leonid Parašin oma mälestusteraamatus “Muhu väina regati Väinamere logiraamat”.
Kuressaarest pärit professor
Ülo Vooglaid on Kuressaare poiss, kes 1949. aastal lõpetas siin 7. klassi. Seejärel õppis ta Haapsalu pedagoogilises koolis. Edasi omandas ülikoolihariduse ning ajalehe Edasi juures töötamise ajal alustas uuringuid, mille alusel kaitses hiljem, pärast aspirantuuri, ka kandidaadikraadi.
Oli 1970–1980-ndail aastail väga populaarne oma esinemistega. Läks aga Tartu sotsioloogialaboratooriumi tegevusega nii teravaks, et 1975. aasta paiku pandi Vooglaiu juhitud labor Tartu (tollal Riiklikus) Ülikoolis kinni ja ta ise arvati oma n-ö mitteparteilise tegevuse pärast NLKP-st välja. See põhjustas Eestis üpriski suure pahameele: väljaheitmise pooldajate hulgas olid teadjamatele inimestele teada olevad truud parteilised juhmardid.
1980-ndatel osales Vooglaid aktiivselt Rahvarinde tegevuses, valiti Eestist sellesse kuulsasse Rahvasaadikute Kongressi ja Ülemnõukogusse, kus eestlased võitlesid välja IME (Isemajandava Eesti loomise õiguse) ja hulga muid õigusi, mille tulemusel hakkaski NSVL lagunema. Ja Eesti saavutas taas iseseisvuse. Professori tuntuse iseloomustamiseks võiks öelda: teda tundsid isiklikult näiteks Mihhail Gorbatšov, Boriss Jeltsin, kuulus Vene aatomipommi isa dissident Zahharov jpt.
Loomulikult valiti Vooglaid ka taasiseseisvunud Eesti Vabariigi riigikogu eri koosseisudesse.
Hiljuti oma 75 aasta juubelit tähistanud saarlane on võõraste arvates loobunud aktiivsest poliitikast, kuid endiselt püüab ta Eesti Rooma Klubi juhatuse liikmena analüüsida meie ühiskonna-, kultuuri- ja majanduselu. Seletada rahvale ning ametnikele, kui oluline on Eesti tuleviku jaoks õige hariduspoliitika, mille elementaarsetest mõistetest ja seostest tänini paljud kõrged ametnikud ikka veel ei suuda aru saada.
Tunnen Ülo Vooglaidu juba 1960-ndate aastate lõpust. Ta oli Tartu Ülikoolis minu sotsiaalpsühholoogia-sotsiaalpsühhiaatria individuaalõppeprogrammi üks juhendajatest, selle lõputöö (käsitles skisofreenia sotsiaalseid probleeme Saaremaal) juhendaja, samuti minu Eesti XX sajandi lõpu narkopoliitikat käsitleva magistritöö juhendaja sotsiaaltöö alal (oponent oli professori kauaaegne kolleeg ja vaidluskaaslane professor Marju Lauristin).
.png)
