Eesti Päevaleht 22.07.2014 - Kui paadid olid puust ja mehed rauast… |
Autor Ester Vaitmaa
Kuidas on purjetada Muhu väina regatil suure jahi ja pisikese puidust paadiga?
EPL Online
Kuivastu sadamas on ilm tinahall ja vihmane, kuid kell kaheksa käib juba tihe askeldamine. Näod on väsinud, sest eelmisel õhtul jõuti pikalt sõidult tagasi väga hilja. Sadamas on eriimelisi paate: on meeskondi, kes tegelevad spordiga tõsiselt; on paatkondi, kes on tulnud Muhu väinale rohkem sõitu nautima, ja ka neid, kellele Muhu väina regatt on ühtlasi Eesti meistrivõistlused – väikeste paatide ja puust folkboot’ide omanikud.
ORCII gruppi kuuluva Sofia kapten Priit kirjutab parajasti regatistaabis avaldust. Kaks meeskonnaliiget pärast Muhumaad enam edasi ei sõida ja inimesi jääb laeval väheks. Priit ei tee pikka juttu, paneb avaldusele järgmiseks sõiduks uue meeskonnaliikmena kirja minu nime. Sofia kuulub hobisõitjate suurimasse klassi ehk profisõitjate teise klassi.„Meil on laevas ka printer ja tolmuimeja,” annab ta mulle vihje, et teravat profisporti nende meeskond praegu Muhu väinal taga ei aja.
Sadamas viskan väljakutse ka teistsuguse paadi meeskonnale – ETV-s saatejuhina töötav Kaidor Kahar on olnud viimased poolteist aastat kirglik purjetaja. Nende meeskond sõidab pisikese puupaadiga, kuhu võhik pikka ülesõitu naljalt tegema ei lähe. Näis nüüd, kumb meist enne Pärnusse jõuab? Tõsi, suured ja väiksed jahid sõidavad ka erinevat trajektoori: väikesed lähevad otse, suured Kihnu alt läbi.
Mehi ei jätku
Esimesed tunnid Sofia pardal sisustan vaikselt kohanemise ja vastavalt paadi kaldele ühest pardast teise liikumisega – nn kallutamisega. Kõik need, kes jahil parajasti vabad on, tegelevad alati kallutamisega, istuvad jalad üle serva rippu. Aga meid on Sofia pardal ikkagi liiga vähe: viis inimest, kellest kolm oskab laeva juhtida. Hea oleks, kui pardal oleks vähemalt kuus oskajat, siis saaks ka võidu sõita. See saab eriti selgeks siis, kui meeskond hakkab allatuult sõitmiseks spinnakeri heiskama.
See on üks keerukamaid tegevusi, sest erinevalt põhipurjest groodist või eespurjest genuast on suurt kerget purje oluliselt keerukam kotist välja sikutada, tuult püüdma panna ning seejärel laeva juhtida ja spinnakeri jälgida. Mehed rabelevad, mis jõuavad, kuid tundub, et nii väikse meeskonnaga oleks järgmiste tundide jooksul väga kurnav laeva juhtida – seda enam, et eilse pika sõidu väsimus on veel sees.
„Paneme siis mootori käima, mul on sünnipäev ka, tahaks õigel ajal Pärnusse jõuda,” teatab kapten ja teised on nõus. Oleme selleks ajaks teistest sama grupi jahtidest juba lootusetult maha jäänud. Mõeldud-tehtud. Võtame spinnakeri maha ja liugleme Pärnusse sõites teistest jahtidest mööda. Ka päike on välja tulnud ja olemine juba mõnusaks muutunud. Nüüd kannatan juba minagi, kel sõidu esimeses pooles oli süda ikka tõesti paha, juba veidikene kuivatatud kala näkitseda. Köögis valmib poolfabrikaadist nagu imeväel peekoniga kartulipuder ja taustaks kuulame Kreisiraadio vanu raadiosaateid. Väga mõnus! Kuid ka mootori jõul kulub meil Muhust Kihnu kaudu Pärnusse sõitmiseks kokku kümme tundi.
Hobi kogu eluks
„Kui folkboot’il oleks mootor, siis mootor oleks katki!” naerab hiljem kaldal pisikese puupaadiga sõitnud seltskond, kui räägin neile oma juhtumistest. Nemad läbisid Gunillal oma lühema trajektoori umbes tunni võrra parema ajaga.
Folkboot’idega sõitjate kohta on liikvel igasuguseid ütlemisi ja eks seda seltskonda ka kõige paremas mõttes poolhulludena võetakse. „Sõidavad nagu kartulikorviga merel, silikoonipüstol teises käes!” Ent vahetu kontakti merega ja meenutuse ajast, kui laevad olid puust ja mehed rauast, saab just väikse paadi pardal.
Folkboot ravib merehirmust
Eesti folkboot’ide klubis on oma 30 jahti, millest aktiivsemalt sõidab kümmekond. Merehuvilisele on folkboot’i soetamine soodsaim variant – kõige odavama sõidetava paadi saaks ilma purjedeta kätte juba 1000 euroga, kõige vajalikuga paadi umbes 5000 euroga. Suure võistluspurjeka hind jääb valdavalt 100 000 euro kanti, kasutatud jahtlaeva saab ehk ka 60 000–70 000 euroga.
Üldjuhul on Eestis olevad puupaadid mitukümmend aastat vanad ja paljud on ostetud Rootsist. Uuemad folkboot’id on ka plastist.
„Folkboot’i ostu võiks võrrelda vana auto soetamisega: maksab umbes sama palju ja pidevalt peab putitama, alati on midagi katki,” kirjeldavad kasutajad.
Gunilla kapten Kaidor Kahar on sõitnud paadiga poolteist aastat. Alguses oli mõte osta ehk lihtsalt üks väike mootorpaat, kuid pärast esimest folkboot’iga merel käimist oli sõrm antud. Kaidoriga käib merel ka tema abikaasa Alice, kes on samuti mereusku pöördunud.
„Mind ravis folksuga sõitmine merehirmust terveks. Veel eelmine aasta oli minu jaoks alati piin kasvõi laevaga Soome sõita, aga mees võttis mind meeskonda ja aasta hiljem läheb hoopis nägu naeru täis, kui jaht on kreenis ja merevesi lendab üle parda. See on äge!” räägib Alice.
Kaidor Kahar sukeldub uurima, kas puidust folkboot Gunilla on terve. Pärnus lühirajastardis sõitis Gunilla rohutava raginaga otsa folkboot Evale, mis teed ei andud. Eval murdus mast, Gunilla pääses pardakahjustusega. Enne pikka sõitu Saaremaale tasub paadi veealune osa siiski kontrolliks läbi kompida.
Foto: Ester Vaitmaa
EPL Online
Kuivastu sadamas on ilm tinahall ja vihmane, kuid kell kaheksa käib juba tihe askeldamine. Näod on väsinud, sest eelmisel õhtul jõuti pikalt sõidult tagasi väga hilja. Sadamas on eriimelisi paate: on meeskondi, kes tegelevad spordiga tõsiselt; on paatkondi, kes on tulnud Muhu väinale rohkem sõitu nautima, ja ka neid, kellele Muhu väina regatt on ühtlasi Eesti meistrivõistlused – väikeste paatide ja puust folkboot’ide omanikud.
ORCII gruppi kuuluva Sofia kapten Priit kirjutab parajasti regatistaabis avaldust. Kaks meeskonnaliiget pärast Muhumaad enam edasi ei sõida ja inimesi jääb laeval väheks. Priit ei tee pikka juttu, paneb avaldusele järgmiseks sõiduks uue meeskonnaliikmena kirja minu nime. Sofia kuulub hobisõitjate suurimasse klassi ehk profisõitjate teise klassi.„Meil on laevas ka printer ja tolmuimeja,” annab ta mulle vihje, et teravat profisporti nende meeskond praegu Muhu väinal taga ei aja.
Sadamas viskan väljakutse ka teistsuguse paadi meeskonnale – ETV-s saatejuhina töötav Kaidor Kahar on olnud viimased poolteist aastat kirglik purjetaja. Nende meeskond sõidab pisikese puupaadiga, kuhu võhik pikka ülesõitu naljalt tegema ei lähe. Näis nüüd, kumb meist enne Pärnusse jõuab? Tõsi, suured ja väiksed jahid sõidavad ka erinevat trajektoori: väikesed lähevad otse, suured Kihnu alt läbi.
Mehi ei jätku
Esimesed tunnid Sofia pardal sisustan vaikselt kohanemise ja vastavalt paadi kaldele ühest pardast teise liikumisega – nn kallutamisega. Kõik need, kes jahil parajasti vabad on, tegelevad alati kallutamisega, istuvad jalad üle serva rippu. Aga meid on Sofia pardal ikkagi liiga vähe: viis inimest, kellest kolm oskab laeva juhtida. Hea oleks, kui pardal oleks vähemalt kuus oskajat, siis saaks ka võidu sõita. See saab eriti selgeks siis, kui meeskond hakkab allatuult sõitmiseks spinnakeri heiskama.
See on üks keerukamaid tegevusi, sest erinevalt põhipurjest groodist või eespurjest genuast on suurt kerget purje oluliselt keerukam kotist välja sikutada, tuult püüdma panna ning seejärel laeva juhtida ja spinnakeri jälgida. Mehed rabelevad, mis jõuavad, kuid tundub, et nii väikse meeskonnaga oleks järgmiste tundide jooksul väga kurnav laeva juhtida – seda enam, et eilse pika sõidu väsimus on veel sees.
„Paneme siis mootori käima, mul on sünnipäev ka, tahaks õigel ajal Pärnusse jõuda,” teatab kapten ja teised on nõus. Oleme selleks ajaks teistest sama grupi jahtidest juba lootusetult maha jäänud. Mõeldud-tehtud. Võtame spinnakeri maha ja liugleme Pärnusse sõites teistest jahtidest mööda. Ka päike on välja tulnud ja olemine juba mõnusaks muutunud. Nüüd kannatan juba minagi, kel sõidu esimeses pooles oli süda ikka tõesti paha, juba veidikene kuivatatud kala näkitseda. Köögis valmib poolfabrikaadist nagu imeväel peekoniga kartulipuder ja taustaks kuulame Kreisiraadio vanu raadiosaateid. Väga mõnus! Kuid ka mootori jõul kulub meil Muhust Kihnu kaudu Pärnusse sõitmiseks kokku kümme tundi.
Hobi kogu eluks
„Kui folkboot’il oleks mootor, siis mootor oleks katki!” naerab hiljem kaldal pisikese puupaadiga sõitnud seltskond, kui räägin neile oma juhtumistest. Nemad läbisid Gunillal oma lühema trajektoori umbes tunni võrra parema ajaga.
Folkboot’idega sõitjate kohta on liikvel igasuguseid ütlemisi ja eks seda seltskonda ka kõige paremas mõttes poolhulludena võetakse. „Sõidavad nagu kartulikorviga merel, silikoonipüstol teises käes!” Ent vahetu kontakti merega ja meenutuse ajast, kui laevad olid puust ja mehed rauast, saab just väikse paadi pardal.
Folkboot ravib merehirmust
Eesti folkboot’ide klubis on oma 30 jahti, millest aktiivsemalt sõidab kümmekond. Merehuvilisele on folkboot’i soetamine soodsaim variant – kõige odavama sõidetava paadi saaks ilma purjedeta kätte juba 1000 euroga, kõige vajalikuga paadi umbes 5000 euroga. Suure võistluspurjeka hind jääb valdavalt 100 000 euro kanti, kasutatud jahtlaeva saab ehk ka 60 000–70 000 euroga.
Üldjuhul on Eestis olevad puupaadid mitukümmend aastat vanad ja paljud on ostetud Rootsist. Uuemad folkboot’id on ka plastist.
„Folkboot’i ostu võiks võrrelda vana auto soetamisega: maksab umbes sama palju ja pidevalt peab putitama, alati on midagi katki,” kirjeldavad kasutajad.
Gunilla kapten Kaidor Kahar on sõitnud paadiga poolteist aastat. Alguses oli mõte osta ehk lihtsalt üks väike mootorpaat, kuid pärast esimest folkboot’iga merel käimist oli sõrm antud. Kaidoriga käib merel ka tema abikaasa Alice, kes on samuti mereusku pöördunud.
„Mind ravis folksuga sõitmine merehirmust terveks. Veel eelmine aasta oli minu jaoks alati piin kasvõi laevaga Soome sõita, aga mees võttis mind meeskonda ja aasta hiljem läheb hoopis nägu naeru täis, kui jaht on kreenis ja merevesi lendab üle parda. See on äge!” räägib Alice.
Kaidor Kahar sukeldub uurima, kas puidust folkboot Gunilla on terve. Pärnus lühirajastardis sõitis Gunilla rohutava raginaga otsa folkboot Evale, mis teed ei andud. Eval murdus mast, Gunilla pääses pardakahjustusega. Enne pikka sõitu Saaremaale tasub paadi veealune osa siiski kontrolliks läbi kompida.
Foto: Ester Vaitmaa
.png)
